Camino Primitivo - hard, but worth it!

Mis kannustab inimest võtma ette 320km teekond läbi Hispaania mägede? Et päriselt aru saada, tuleb ise proovida.

2021 sügisel pakkisin päeva pealt koti ja lendasin Portosse, et kõndida Santiago de Compostelasse. Null ettevalmistust, null hirmu, ainult soov korraks kõigest eemale saada. Need hetked elus, kus iga sissetulev kõne paneb sind telefoni pussitama. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et see pole jätkusuutlik.

Sel aastal olukord nii traagiline polnud, aga rännukihk ja huvi uute kohtade, inimeste, kogemuste, emotsioonide vastu tõukas mind taas palverännuteele. Vaatasin, et unistus läbida pikk 1000km rada ei mahu kuidagi kalendrisse ja otsustasin, et kui pean vähemaga leppima, siis olgu see vähemalt raske. Uurides erinevaid marsruute jõudsin Camino Primitivoni, mis algab Oviedost ja lõpeb Santiago de Compostelas, pidev üle mägede ronimine, tõusumeetreid päevas 1000-1300 meetri kanti. Natuke pani juba ette jala värisema, et kas jaksan. Aga miks ei peaks?

Aja maha võtmine. Millal veel on inimene 30km ja 8 tundi päevas, 12 päeva jutti üksi oma mõtetega? Ausalt öeldes, ega kõndides enamus aega väga midagi ei mõtlegi, tühjus on päris tervitatav. Miks üksi – kõik otsused on ainult sinu teha, keegi ei küsi midagi, ei palu midagi otsustada, ei taha läbi arutada. Ise tead kui palju ja kellega suhtled.

8.oktoober sõidutasin ennast väikeseks pressitud seljakotiga Santanderisse, et sealt bussiga edasi Oviedosse minna. Teekonna start on alati veidi veider – seisad ihuüksi keset Hispaania linna katedraali ees, käes palveränduri pass, kahjuks keegi maratonile omaselt stardipüssi ei lase. Lihtsalt hakkad astuma, ees 320 kilomeetrit. Esimesed paar päeva analüüsid, kas jalanõud hõõruvad, kas kott on raske, kas sõid hommikul piisavalt, kas põlved hakkavad valutama. Ja siis unustad muretsemise, mõistad, et alati saad puhata, muuta oma valikuid, enda järgi liikuda. Iga päev ärkad mõnusas rutiinis, pesed hambad, teed võileiva ja hakkad minema. Mõni hommik võib küll kujuneda päris varajaseks, näiteks ei anna norskavad toanaabrid armu. Kõrvatropid - tundub loogiline. Nii mõnigi õhtu proovis Iirlane Phil mulle troppe kõrva suruda kuna ma väitsin, et need ei püsi. Ja 5 minutit hiljem – plumpsti väljas. Ja mis sa seal enam vedeled kui kell 5 on uni läinud, pealamp pähe ja teele. Lugosse jõudes saatis Phil sõnumi, et kuule võtame kahe peale korteri, peseme pesu ja laiutame suurtes magamistubades. Müüdud! Tavapäraselt oled toas 4-20 inimesega, kõik näevad vaeva, et oma riideid kuivatada, liiguvad kuutõbistena WC vahet, vaikust väga ei teki. Päev luksuses langes ilma osas ideaalsele ajale, paduvihma sadas, kogu koti sisu oli muutunud ebareaalselt lögaseks. Ja siis keerad radikad kuuma peale, viskad kõik riided pessu, istud õhtu otsa teki sees ja magad vaikuses. Küll aga ei vahetaks ma alberguedes magamist mitte millegi vastu. See võib tunduda väsitav ja ebamugav, reaalsus on vastupidine. Inimesed, kellega sa teel sõbruned, tulevad õhtuks kokku – igaüks oma veidruses. Campiellos tiirleb mu voodi ees mustade küünte ja päikeseprillidega tüüp, kes palub ennast V’ks kutsuda ja iga natukese aja tagant läheneb pähklikotiga „eat my peanuts“. See elu, mis albergues käima läheb, naer ja emotsioonid, mis sinust iga minut läbi lõikavad…kaua sa ikka oma luksuslikku üksindust nautida tahad. Mis seal salata, albergued on ka soodsad, enamasti maksad öö eest 8-15€, pesumasin on samuti igal pool olemas. La Espina’s jõuan donativo ehk annetuse põhisesse majutusse, kus õhtu- ja hommikusööki teeb pererahvas kõigile, rahakarpi paned summa enda tunnetuse järgi.

Kui soovid, saad olla omaette, minna üksi õhtust sööma, aga kui otsid seltskonda, on alati keegi, kellega kampa hüpata ja õhtusele külabaari tiirule minna. Tavaliselt tunnike peale alberguesse sisse registreerimist hakkab toast või koridorist kostma: „kas keegi sööma või õllele tahab minna“. Satudki istuma lauda täiesti võõraste inimestega, aga igav hakkab küll haruharva. Nendel inimestel on story to tell.

Üks kõige meeleolukam õhtu oli 4.päeva lõpp Berduceros. Päev algas Campiellost, teekonnaks 29km üle mägede, kus teele ei jää ühtegi veekraani, kohvikut, maja – mitte midagi peale lõputute tõusude, hobuste, lehmade ja fantastiliste vaadete. Päeva esimesed 12km ainult ülesmäge, rühid ja rühid, nahk on läbimärg, samas tuul lõikavalt jahe, ühtegi inimest ei näe, ainult hobused. Ühelt maalt annab ilm leevendust, jalg läheb kergemaks, šokolaad maitseb paremini kui iial varem, viskad juba pikad riided kotti. Õhtu poole hakkad sihtpunkti jõudma, mõtled, et esimeses kohvikus teen ühe karastava Estrella. Päike paistab, jõuad kitsalt rajalt tänavale, esimese maja ees on kamp palverändureid saapad jalast heitnud, uuele saabujale tuuakse kohe õlu, austraallane Danny mängib kitarri, itaallased karjuvad ainult pasta ja vino, who is in?! Kehakeel töötab väga hästi, ilma igasuguse inglise keeleta lepime kokku, et italianod teevad süüa, kulud jagame ja ööbime kõik ühes albergues. Järjest tuleb rajalt uusi inimesi, kes kohe haaratakse õhtuse peo plaani. Ka need, kes plaanisid tegelikult kaugemale kõndida, viskavad koti voodi kõrvale – kuidas sa lähed edasi kui siin on nii soe ja lõbus seltskond. Pastaparty tõmbab enamusel naerupisarad välja, 3 itaallast köögis = 4 tegelast koristamas. Isegi seinad on spagette täis, rääkimata põlenud jääkidest pliidil ja põrandal. Itaallased ei mõista, mida me naerame ja muudkui lennutavad potist kõigile hiigelportsjoneid. Kitarril käib Bella Ciao ja vein otsa ei saa.

Hommik läheb sama rõõmsates toonides edasi, kes arvab, et camino on kannatuste rada, siis kaugel sellest. Sa pingutad, naudid ja jagad seda teekonda inimestega, kellest saab sinu Camino Family. Teil on ühine teadmine, kui raske oli päev, mingi selline side tekib, mida on võimatu selgitada kui pole kogenud. Päikesepaistelistel päevadel kohtad lõunapausil kohvikus enamasti väga paljusid, kellega oled sama rütmi päevade kaupa käinud. Üksteist kohates pole küsimust, kes on kui vana, mis riigist, mis soost – kõigil on suud kõrvuni kui teist tulemas näevad. Lõuna ajal kohvikus peatumine on sama oluline kui mõnes seltskonnas suitsunurk – seal tehakse plaane, lepitakse õhtuks majutuskohas kokku. Kahel korral kahtlesin, kas kõnnin edasi või peatun lõuna ajal. Kui poleks peatunud, oleksin maha maganud teekonna kõige rõõmsama albergue Castros - keegi kusagilt teadis kedagi, kes oli just seda kohta kiitnud. Ja koht oligi fantastiline! Teisel korral leppisime kohaliku külamehe hoovis teed juues kokku, et lähme trajektoorilt kõrvale jäävasse basseiniga hostelisse. Poleks lõunat teinud, poleks sattunud tohutule ühiskokkamisele, poleks Dannyga terrassil kõrvuti päevikuid kirjutanud ja õlut joonud, poleks saanud temalt kingituseks ühte viiest sõbrakäevõrust. Õpid kulgema mitte tormama. Õpid sõbraks saama täiesti teisest puust inimestega. Ja inimesed ei vaata, mis sul seljas on, sa ei tunne vajadust silmi värvida, kuidagi üldse normaalne välja näha. Philiga üks õhtu peale kogu pesu masinasse panemist jookseme paduvihmas itaallaste korterisse õhtusöögile, kõhud kõveras naerame, millised me oleme. Kilekotiga vein näpu otsas, lühikesed püksid, sokid, plätud, null aluspesu, vihmast tilkuv keep.

Itaallastega saame suurteks sõpradeks sõltumata lootusetust keelebarjäärist, neist vanim, Sergio räägib: „my goal – make people happy“. Ja see tal õnnestub. Läbi terve Camino satume õhtuti kokku samadesse alberguedesse just 4 itaallast, Iirimaa Phil, Austraalia Danny, kaks saksa tüdrukut, kaks saksa poissi ja mina. Enamasti lepime kokku, kuhu võiks õhtuks jõuda, päeva veedavad kõik omas tempos. Mõtlen, et ega ma ei saanud itaallaste kohta suurt midagi teada, erilisi päevakajalisi teemasid käte ja jalgadega ei seleta. Samas on tunne, et tean neid paremini kui kedagi teist sellest kambast. Kui sul pole ühist keelt, tegutsed ainult emotsioonide najal. Ja Sergio kohta võib kindlasti öelda, et tema rõõmsameelsus teeb kõik inimesed õnnelikuks.

11 päeva jooksul, mis teekonna läbimiseks kulub, saan ikka korralikult vatti ja vilet. Ühel hetkel lõgistad külmast hambad välja, teisel ei jõua vett piisavalt peale tankida. Avastasin, et natuke olen ikka suhkrust – vihmased päevad tekitavad kerget õudu juba enne teele asumist. Ja nad ongi piisavalt ebameeldivad. Vihmakeep ühelt maalt kas lekib või tekib nii suur kondents, et õhtuks oled aluspesuni läbimärg. Paar päeva kõnnin 30km plätudega, kõik inimesed naeravad, aga ma ütleks, et parim otsus. Pole mingit jama märgade sokkidega, villidega, saabaste kuivatamisega. Lisaks saad igas ojas ja jões muda maha pesta. Ja muda metsateedel jagub, tihtipeale oled pahkluudeni pasas. Väga raske on leida soojasid radikaid öömajades, riiete kuivatamine on kõigi suurim mure. Kui olen Santiagos Airbnb korteris tund aega riideid fööniga kuivatanud, mõtlen, et perenaisel oleks olnud palju soodsam üks väike radikas seina panna. Kõndides ilusa ilmaga ripub enamustel inimestel sokke ja trussikuid koti küljes. USA’kas V silkab korduvalt keppidega laperdades mööda ja käseb kontrollida, kas kõik sokid on pesulõksude all ikka olemas.

Enamus inimesi liigub pigem minimaalselt pakitud kotiga, arvan, et koos veepudeliga on mu koti kaal umbes 7kg. See aga tähendab, et sul pole eriti vahetusriideid, aga ega sa ka ei vaja neid. Üks tüdruk kurdab, et ta on nii aeglane ja õhtuks tohutult väsinud, kott on raske, 15kg. Mis sul seal sees on? Noh 5 paari pikki pükse jne. Rohkem ei peagi kuulama – viska kõik välja, saada postiga koju või mida iganes. Aga ta tahab, et oleks palju valikut. Okei, aga ära siis hädalda, et raske on. Ise oled ju valinud selle. Ja sinu kätes on kõik, et olukorda muuta.

Melide on linn, kus Camino Primitivo kohtub Camino Frances rajaga. Ja sealt alates on viimased paar päeva gramm ebameeldivad. Korraga on rajal nii palju rahvast, et teed lõputuid möödasõite. Inimesed, kes on päevaks tulnud, kooligrupid, 100km läbijad, kannatanu nägudega USA’kad, miniseljakotikandjad. Linnad on hosteleid täis, kohati pead ette broneerima koha, igasugune intiimsus, millega olid jõudnud kohaneda, kaob suure šokiga. Õnneks suudame ikkagi osa enda Familyst koos hoida ja selles turistide voolus teekonda nautida. Kuigi ausalt, raske on, nagu oleks Viru Keskusesse sattunud. Majutusvalikuid on liiga palju, juhuslikult ei satu sõpradega kokku, kohvikud on süsteemsed ja kiire trammi teenindamise mentaliteediga.

Viimane päev alustan kell 7 hommikul kottpimedas, et jõuda varakult Santiagosse ja ka, et vältida lõunast algavat vihma. Vihm aga tuleb kaela kell 9 ja unistus minna kambakesi finišisse, puruneb. Igaüks läheb omas tempos nii kuidas jalad ja ilm lubavad. Mehhiko rallil käies tundus kõige lihtsam päev kui läbida tuli 160km. Reaalsuses lükkasime autot 16 tundi ja see oli kõige raskem päev. Viimane vihmane, vaid 20km distantsiga päev tõi esile samad emotsioonid, et no pagana raske on vihmas ja tormituules külmetada. Tavaliselt veedetakse Santiago de Compostela katedraali ees väljakul tunde – jälgitakse teisi saabumas, juuakse veini, tuntakse rõõmu saavutusest. Sel korral teen ühe pildi, jooksen esimesse kohvikusse, koorin ennast baarileti ees poolpaljaks ja nõuan süüa-juua. Natuke tühi ja kurb, aga see näitab, et tuleb veel minna 😊.

Primitivo vaated on iga päev täiesti pildituks tegevad, lõpututesse kaugustesse ulatuvad mäed ja orud, koguaeg tahaks lihtsalt käed laiali ajada ja suure suuga naeratada. Kohati on ümbrus täiesti apokalüptiline või multifilmilik, värvid ei tundu reaalsed, metsade süngus ja helgus käivad kuidagi veidralt käsikäes. Ühel hetkel ei märka enam tõusude raskust, kivisel pinnasel mäest laskudes libedust, oled omandanud kitsejalad ja silkad kivilt kivile. Korjad õunu, kreeka pähkleid, lased laulu ja mõtled, kuidas mu elu on nii hästi mänginud, et ma saan osa sellest haaravast lihtsusest.

Väike videokokkuvõte teekonnast: YOUTUBE

Jätan selle laulu siia 😊 WALKING