Camino de Santiago

2021 november

28.oktoober lõid kõik lained korraga üle pea, istusin laua taga tungiva vajadusega kohe kusagile minna. Istutasin mõtet korraks sõbrannadele pähe, sekund hiljem otsustasin, et ma ei taha ühegi inimesega koos kusagile minna. Aga kuhu ma siis üksi lähen? Genereeri aju, genereeri. Käes! Mul on kaua olnud palverännu unistus, miks mitte teha praegu ja kohe sellest lühem, teaser versioon. Portost Santiago de Compostelasse. Magan mõttega ja hommikul ema auto pealt korjates räägin talle, et kuule, ma esmaspäeval 01.11 mõtlen minna, et jalutan seal 300km. Vastab tuima näoga, et tundub mõistlik mõte.

Tagant järgi blogi kirjutades võin selle lõigu ette tõsta. Ausalt, alguses ma poleks osanud seda isegi kirjutada, aga here it is:

Miks minna üksi kõndima?

a) Kui sa tunned, et pole ühtegi enda mõtet kuude kaupa mõelnud.

b) Kui iga piiks telefonis ajab sind hulluks.

c) Kui ühegi asja planeerimine tööl sind enam ei motiveeri.

d) Kui sul pole ühtegi head ideed.

e) Kui sul puudub tahe inimestega koos olla.

f) Et kui ainukeseks päevamureks oleks fööniga sokkide kuivaks saamine. Mitte 200 jama lahendamine, kus on mängus veel 1000 inimest.

g) Kui sind jälitab pidev seiklusjanu ja uue vajadus. Kui sa ei püsi purgis! Kui soovid oma piire kombata.

Okei, rollercoaster, aega on 2 päeva, millest ühel on meil Elena juures willas Halloweeni pidu ja teisel olen letis ühel erapeol. Koostades nimekirja reisikoti pakkimiseks jõuan järeldusele, et mul on kõik asjad kodus olemas. Kerge Ryanairi lubatud koti mõõtmete erinevuse tõmban koormarihmadega minimaalseks, kott meenutab pampu India bussi katusel. Peod tehtud, kott selga ja lendu!

On 1.november, seisan Edinburghi kesklinnas peale sinise esmaspäeva hommikust lendu, segaselt kulgenud trammisõitu, ümbritsetuna ülikondades ja portfellidega jalutavatest inimestest. Matkariietes, seljakott seljas ütlen kõva häälega: „Kuidas ma siia sattusin?“

Samaks õhtuks olen sattunud Portosse, haaranud tee pealt türklaste poest sardiinikarbi ja kohaliku veini. Hotellimees on sama terav kriit kui mina selleks hetkeks, küsib pabereid täites 3 korda, kas mul on tema pastakas või on see minu oma. Tema vabandusteks on rohked aastad üle 80’e ja fakt: Sorry, I was smoking. 24€ eest saan temalt muidugi megaelamise.

Palverännaku algushommikul ladistab paduvihma. Kuna mu ettevalmistus on suur null, googeldan, kuidas see kõik käima peaks. Ahah – mine katedraali, hangi pilgrim Passport, küsi infopunktist, mis suunas minna ja Go! Olen harjunud stardiliinil päästvat lipulangetust või püssipauku ootama, aga siin… esimene samm, teine samm ja 300km alaku.

Hiljem selgub, et inimestel on kaart, äpp või raamat lisaks pikale ettevalmistusele. Mul on jalad, mis liiguvad õnneks päris reipalt. Aitäh Merlele, kes kolmandal päeval mulle päästva Camino Ninja äppi info saatis!

Plaan on jõuda 1.päeva lõpuks Vila do Condesse, aga alustan alles kell 12 ja jään pimeda peale. Vihma ladistab, saabastes on bassein, pean otsima öömaja plaanitud 34 km asemel 28km kauguselt. 17 km peal teen kohvikupeatuse, enne seda olid kerged seenevihmahood ja sealt alates lihtsalt voolab, kergemaks ei tee elu ka tugev tuul. Külm siiski pole ja tean, et see ei kesta igavesti. Mööda vihmakeepi, otse saapasse langeb ojadena vett, siia tuleb tulevikuks parem set-up teha. Keha higistab seespoolt, kõik on lihtsalt ligumärg. Ühel hetkel tõstab pead hirm, kohe on pime, ma olen läbivettinud, kus ma magan. Jõuan hostelisse, mis on küll üle eelarve, aga 10km raadiuses ainuke. Uks on lukus. Helistan. Boss on Portos, arvab, et 30 minutit ja jõuab kohale. Peale 2 tundi poe ees õlle joomist ta tulebki ja saan sooja 😊.

Terve päeva jooksul nägin kohti, kus olime 10a tagasi Aloha bussiga käinud ja päris pull oli sama kanti aeglaselt läbi jalutada, vastupidises suunas.

Esimeseks päevaks 28km, 6h 45min, Porto - Labruge.

03.11.2021 Hommikusöögiks tuleb minna üle tänava minu eilsesse õllekohvikusse. Hommikusöök on „rikkalik“: tass kohvi, 1 saiaviil väikese võiga, 1 toores croissant. Kõik. Itaallased samast hotellist naeravad ka südamest, nagu vangla režiim. Hotellimees õnneks pani õhtul soojenduse sisse, hommikuks tunduvad saapad isegi kuivad. Nagu mõni päev hiljem selgub, oli see petlik, peagi keegi sureb seal kihtide vahel. Laip tuleb välja alles jaanuaris kui olen kõiki võimalikke tapmismeetmeid kasutanud.

Kell 9.50 asun teele Esposende poole, ca 35km peaks tulema. Ilm on soe, päike paistab, 22 kraadi. Liigun mööda rannikut, vesi kohiseb, pööran ookeanist kõrvale Vila do Conde juures, et minna kirikusse templi jahile. Nimelt tuleb palveränduri passi iga päev 2 templit koguda, et tõestada läbitud teekonda compostela e tunnistuse hankimisel. Muretsema ei pane, kuigi vahepeal olen lootusetult kadunud metsade ja põldude vahel, vesi on otsas, kõik kohvikud kinni, täielik tühjus. Majutusteski valitseb tihti tühjus, hotelli mehelt saan upgrade merevaatega tuppa, majas pole kedagi peale minu. Toss on täiesti väjas, magan resto lauas, parem plaan tundub vanni teha. Istun veiniklaas käes 0,5h tuimalt seina vaadates kuni avastan, et pole lonksugi võtnud ja vesi on külm. Peaks magama. Valan veini kraanikaussi, voodisse minekut ei mäleta ja magan 10 tundi.

Teine päev 36km, Labruge-Esposende.

Kolmandal päeval peale poolt tundi rannikul kõndimist otsustan minna siltide järgi külade vahele. Saatuslikud valikud. Trehvan ühte matkanaist, 54 aastane Frauke Saksamaalt. Ütlen tere, aga panen ees minema. 10 min hiljem oleme koos ristmikul ja vaatame kaarti tema raamatust. Edasi liigume veidi aeglasemas tempos kui ma seda üksi teeks, õhtusse. Viana de Castelosse jõudes prantsatame Copacabana kohvikusse, teeme kosutavad õlled ja mõtleme majutuse peale.

Lähme alguses koos ühte Alberguesse, tema jääb sinna, aga mul pole sooja majamiskotti ja maandun 3* hotellis. Õhtuti on õues ca 6 kraadi ja kerge seljakoti valik, ilma magamiskotita, sunnib mõnel juhul mugavust otsima. Albergue tädi silmapööritused jätan seekord hinge võtmata. Ma ise pööritaks ka kui roosa peapaelaga tsikk saabub, vaatab maja ja ütleb, ei ma ei jää siia. Jätab sõbranna maha, ise lehvib minema. No tere Beib! Fraukest lahkuda oli väga veider, nagu vana suhe puruneks. Kas ma näen teda üldse kunagi?

Linnad on õhtuti inimestest tühjad, paljud kohvikud kinni. Kuigi on madalhooaeg, pakutakse restodes palverändurikombot, 3 käiku ja 12€.

Kolmas päev 28km, Esposende- Viana de Castelo.

Alustan ca kell 9, sõbranna läks varem teele mööda rannikut, ma võtan sisemaa, plaan on mõlemal jõuda Caminhasse. Liigun maaliliste kivimüüride vahel, raksutades pirne ja õunu, mõtlen, et nii hakkabki olema siit edasi. Kahjuks hurmaa, kiivi, sidrun ja mandariin on toored ning järgnevatel päevadel suure otsimise peale saan vaid ühe viinamarjakobara. Kuidagi hea rütm on 10 km tagant väike peatus teha, puhata jalga, juua vett. Jõuan purjetajate külani VP, jäänud on veel 10km, rampväsinuna rühin Caminha eel mööda kahte sirget, mis tunduvad lõputud. Viimaks terendab mäe otsas minu hostel, Arca Nova Guest House, soovitan! Tuba ühele 20€ eest, hinnas on ka arvestatav hommikusöök. Hotellimees purustab kergelt mu maailma, teatades, et järgmine hommik ma ei saa paadi peale. Nimelt on Caminha jõe ääres, mille vastaskaldal on Hispaania. Plaanisin minna paadiga üle, et jätkata mööda Hispaania rannikut. Juttude järgi on hooaeg juba niivõrd läbi, et isegi kui üle saad on teisel pool väga raske majutusi leida ja meretuul teeb olemise kõvasti jahedamaks kui sisemaal. Printsess minus lööb välja, lähen sisemaale.

Enne kui mõelda, kuidas teekonda jätkata tuleb õhtusöök hankida. Päevase kõndimise peale on tihti õhtuks pilt kergelt kõikuv, kõht tühjeneb turboga sel hetkel kui hakkad kohale jõudma. Linn on tühi, enamus toidukohad kinni, kuni lõpuks leian koha, kuhu kindlasti minge kui olete Caminhas: ilma püsiva menüüta, Casa Peregrino Caminha.

Neljas päev 30km, Viana de Castelo- Caminha.

Viiendat matkapäeva alustame Fraukega koos. Varahommikune kohtumine sillal on justkui vana hea sõbra jällenägemine. Tohutult hea tunne! Kulgeme mööda jõe äärt Valenca poole. Frauke hostelisõber Kanada prantslane Pierre püüab meid ühel hetkel kinni, jätkame kolmekesi. Mõnus päike, jutt voolab ja järsku oleme kõndinud 20km. Pierre nõuab süüa, istume restoranis San Torrese keskväljakul, ülejäänud inimesed naudivad laupäevast päikest ja patseerimist. Ja siis meie - kotid laua kõrval, saapad asfaldil, valimas menüüst kõige soodsamat rida. Tegelikult on siin imeline õhkkond, naeratame totakalt, lihtsalt elu on meie enda peo peal!

Pierre jääb San Torresse, me Fraukega jõuame pimedas Valencasse, kus kõik albergued tunduvad kinni olevat. Esimene katse hotelli saada luhtub. Vaba on 1 tuba, lepime juba kokku, et võtame selle. Murdosa sekundi pärast teatan, et ma ikka ei taha tuba jagada. Lähme koos uue hotelli otsingule. Järgmine idee viib meid kummalisse sisehoovi. Väsinud kehasid mööda linna järgi vedades kannab vilja õnneks kolmas hotell, kus saame mõlemad suure vanniga toa. Hotell asub küll kergelt Lasnamäel, proovime õhtusöögile minna vanalinna. See on üks veider linn. On laupäeva õhtu, kõik on kinni, ühtegi hingelist ei liigu, arutame juba mitu batooni meil kahe peale kotis on. Peale 32km päeva oleks midagi mõistlik tarbida. Kell on 21, parim aeg restodele enamasti. 1 restoran „Bom Jesus“ on lahti, kõige halvemate reviewdega koht terves linnas. Ja olgem ausad, see oli täitsa bom jesus!

Natuke tunnen ennast kehvasti, et väga kardinaalselt keeldusin ühte tuppa minemast Fraukega. Hommikul ta teatab, kui õnnelik ta on, et ma selle otsuse tegin. Üksi nautida vanni ja vedeleda suures voodis on hoopis teine asi kui kellegagi tuba jagada.

Muideks inimkeha on täis üllatusi, ühel hetkel harjub koormusega ja enam ei kuku nagu nott voodisse.

Viies päev 32km, Caminha-Valenca.

Lasnamäe hommikusöögil pakime kotti võileibu, jogurtit, küpsist. Pühapäev ja poed on kinni, pole kindel, kas kohvikuid jääb teele. Valin linnu ja majutuskohti enda pagasi järgi, kus paraku pole magamiskotti. Väga palju on tunda suhtumist, justkui palverändur no-matter-what peaks magama kõige soodsamas albergues. Aga kui ma tahan teisiti! Kõnnid külmas, magad külmas, miks, kui tahan teistmoodi - alustada iga päeva sooja tundega kehas.

Hommikul ületame Portugali-Hispaania piiriks oleva jõe ja alustame Tui linnast seiklust uues riigis, kus tuleb kiirelt käibesõnavara välja vahetada. Kulgeme mööda metsi ja külasid, teeme eriti mõnusas hoovikohvikus limonaadipeatuse. Samal ajal saabub sinna Pierre, kes pidi olema meie meelest vähemalt 10km taga. Meie tulevane sõber Olaf istub kõrval-lauas. Kui me sel hetkel siin kohvikus oleks teadnud, et see on meie tulevane tugev tiim….

Just arutame, kuidas siin eestlast kohates oleks see nagu vana sõbra nägemine, kuna meid on nii vähe. Koheselt kohtame O Perrino eeslinnas eestlannat, kes oli täna alustanud kõndimist Valencast ja liigub väikese kotiga. Nimelt pakutakse teenust, kus kõik majutused on ette broneeritud ja su reisikott viiakse autoga järgmisesse kohta. Pierre korjas Naise kusagilt üles, meie hankisime omale vahepeal kaaslaseks sakslase Olafi. Söön oma sõnu, kuidagi ei haaku emakeelses seltskonnas viibimine ja ütlen Fraukele vaikselt „Let’s go“. Paneme leekima. Hiljem ta naerab, et mis see nüüd oli, ise olin enne kaasmaalaste osas väga tervitav. Selgub, et sisetunne ei petnud ja Pierre räägib, kuidas Naine oli väga klammerduv ja ei lasknud enam Pierrel endal otsustada, kus peatuda ja kus magada. Nad olid kogemata broneerinud sama hosteli, aga mitte ainult, ka voodid samasse tuppa. Pierre teeskles magamist, et saaks rahulikult vabaneda ja üksi sööma minna. Aga Naine ootab, et Pierre ärkaks. Üks asi, mida teel olles võiks igaüks endale meelde tuletada on see, et „ära käi pinda ja saa endaga hakkama“.

Veidi enne Mos linna jääb Frauke maha, plaanib nagunii seal ööbida. Mul on plaan veel 10km kõndida, et jõuda Redondelasse. Läheb juba pimedaks, aga panen kiirkõnni mode peale. Mosist läbi läheb pikk tõus üles mäkke, viimased kilomeetrid teravalt alla. Vaatan vahepeal Google Mapsi, et aru saada, millal jõuda võiksin. Google Maps ütleb: Mostly Flat. Ah? Järgmine päev Fraukega saame kõva kõhutäie naerda, ta on ka mööda FLAT mäge tulnud. 4km enne linna, istun kivil mäe otsas, jalad on päris kanged. Broneerin majutuse A Boa Estrela Pensionis, et saaksin otse voodisse kõndida. Ja siin on lõpuks pesumasin! 38km pikkune päev tegi olemise päris pehmeks, Samoa tapase baar kohtleb mind väga hästi ja toitvalt, aga juba poole veinipokaali peal tunnen, et jalad viivad tiira-taara koduni.

Kuues päev 38km, Valenca- Redondela

Astun hotelli uksest välja kell 10.30. Väike tühi kõrvaltänav ja ainuke seal kõndiv inimene on Frauke! Minu hotelli ukse ees! Käevangus asume kohviku otsingule. Kui elu peab sind kellegagi kokku viima, siis ära põgene. Oleme saavutanud sideme, kus saame teiste üle naerda ilma sõnu kasutamata. Näiteks by the book palverändurid, kes on täpselt lugenud, millised aksessuaarid peavad ühel õigel pilgrimil olema. Nad on suveniiripoest omale hankinud kammkarbi, rinnamärgi, T-särgi, sokid jne. Peaasi, et peal oleks kammkarp. Äkki muidu ei saada aru, et oled palverännakul?

Hostelite ja üksi reisimise suur võlu on, et alati kohtab teisi sinusuguseid, täna leiab Frauke hostelist enda arvates seksika inglase ja haarab restosse kaasa. Minu meelest on hoopis kelner täies võlus lokkidega sell, temast on meile vähemalt kõvasti kasu, toob lakkamatult veini ja shotte. See linn haarab enda ilu ja lõbuga kiiresti täiesti endasse. Britt meie seiklusõhtul on 45a Nicholas, kes müüs kogu oma maise vara, lahutas naisest, alustas kõndimist septembris. Oma sõnade järgi on tal eesmärk „leida endale uus koht, kus kunsti teha“. Kõnnib kaua kõnnib ja kuhu iganes. Ta sammub meie marsruuti hetkel vastupidises suunas, Santiagost Portosse. Soovitame sel juhul võtta Hispaanias ranniku äär, see mida meie vältisime. Selle peale kostab, et siis tal kulub 2 päeva rohkem, et Portosse jõuda ja peab 2 ööd rohkem maksma. Kerge vastuolu, kui sul pole lõpuaeg paigas ja sul nagunii pole kodu…kusagil maksad niiehknaa. Võta nüüd kinni, mida inimesed ikkagi tegelikult räägivad või mõtlevad.

Seitsmes päev 24km, Redondela-Pontevedra.

On see kerge veini üledoos või lõputult genereerimist vajavad mõtted, igatahes olen ärkvel peale paaritunnist und ja lootust uuesti uinuda ei paista. Kergem on teele asuda. Frauke ilmselt alles magab, päike vaikselt tõuseb. Lõunaks olen vara teele asumise otsusega ääretult rahul kui jõuan kõige kuumemal ajal viinamarjapõldude vahele, 20 kraadi sooja, megailusad vaated. Nopin marju, istun põõsaste vahel, kohvitan, löön kõndides kandu kokku ja olen varakult 23km kaugusel Caldas de Reis’s. HINNAD!!! Suudan peatänavalt võtta hosteli 12€ eest, kus olen ainuke külaline. Vara jõudmine, üksildane majutus lausa nõuavad preemiat, lippan üle tänava suurte kätega Rootsis elanud naise juurde mudimisele. Tunneb kaasa mu jalataldadele ja lisaks megapikale massaažile otsustab aidata taldu pehmendada. Tegelikult on nii, et suudan läbida camino ilma ühegi villita. Ei saa öelda, et hädasid poleks, iga päev otsustab mingi koht valutama hakata. Selleks võib olla näiteks säärekondi ääres olev 1*1cm ala, mis igal sammul pool päeva põrguvalu teeb ja siis kaob. Üldiselt koguaeg midagi kusagil kergelt valutab, aga õpid kiiresti ignoreerima. Õhtusöögile minnes ei valuta korraks midagi, keha on pehme. Uus väljakujunenud punt Frauke, Pierre, Olaf, Sophie, on linna jõudnud ja ootavad mind restos. Jõuan täpselt õigeks ajaks, kui toit jõuab lauda ja veinipokaale täidetakse. Õigemini kausse, majaveiniga ei anta mitte pokaali vaid väike kausike, liiga odav vist, et klaasi pälvida.

Kaheksas päev 23km, Pontevedra-Caldas de Reis.

Teekond Padroni poole on täielik sügise võlumaa: rada lookleb metsade vahel, lehed langevad, veed vulisevad, loodus valmistub talveks, puud kannavad veel viimaseid vilju, mis kahjuks valmis ei saagi. Jõuan tee peal järgi Monale – afro juustega ameeriklanna, kelle jalgade lohistamist oleme kergelt muiates päevi jälginud. Ta liigub väga vaevaliselt edasi, aga mingi nipiga jõuab õhtuks päris kaugele ja ta kunagi ei tea, kus ta sõbrad on. Natuke hakkame kahtlema, kas nad üldse eksisteerivad. Proovin temaga koos kõndida, aga on kiirust, millega mitte kuidagi ei suuda samastuda. Oleks jätkanud Monaga, poleks ma sattunud üksi lasteaeda, mis kinkis mulle reisi ühe tugevaima elamuse. Loo moraal, et mõnikord pole vaja viisakusest pidama jääda, kui tunned, et pead minema, siis mine! Aga satun lasteaeda, kus meeskasvataja ajab mu aia najal nutma. Ta kingib möödujatele kammkarbi, palub, et enda kodumaal teeksid sellega koos pildi mõnes märgilises kohas, saadaksid pildi talle koos jutukese / faktidega. Tema võtab lastega maailmakaardi lahti, vaatavad, kus ja mis pildiga on tegemist, õpivad läbi selle meetodi maailma tundma. Nii mõnigi palverändur on tulnud hiljem lasteaeda külla, jaganud tarkust või emotsioone. Lastele on käinud rääkimas NASA spetsialist, laulmas Broadway lauljad jne. Ühel korral püüdis kasvataja kinni kaks Läti naist, kes tulid tuppa, mängisid ja laulsid koos lastega. Tänaseks päevaks on üks neist kasvataja abikaasa, nende kaks imearmsat last on parajasti rühmas kohal ja idülliline pereelu Hispaania väikekülas on saanud Riia tüdruku reaalsuseks. Kuulates meest, tundub, et nende kahe õnn tõesti asub täpselt seal ja inimestel pole vaja suurt linna, et suhelda.

Padroni jõuan meie tekkinud kambast üpris viimaste seas, teised on kiriku kõrvale baari ennast õllele sättinud, sealt on võimatu mööduda ilma ühinemata. Nii me seal kõik istume, kotid laua kõrval, seltskonda tuleb ja läheb, laud jääb. See mälupilt - täis nii palju siiraid uute tuttavate omavahelisi emotsioone ja naeru.

Fraukest saab Queen Padron peale seda kui ta teatab „ärge hakake majutust otsima, mul on meile albergue bookitud“. Käe kõrval talutab ta meid kõiki hostelisse ja uhkelt teatab respa poisile: vaata, kui palju ma neid tõin. 32 inimese toas hõivame ühe vahekäigu, iga-ühel oma kardinaga eraldatud voodi. Ühes toas elamisel on üks suur võlu, piisab sosistamisest: kas keegi sööma tahab minna ja poolt tuba on püsti „Mina“.

Üheksas päev 20km, Caldas de Reis-Padron.

Meie toas elab üks vanaproua, kes öösel korduvalt voodi kõrvalt susside sahinal vetsu liikus. Hommikul oleme ainsad hostelisse jäänud, kõik teised on palju varajasemad ja juba teele läinud. Kuigi kell on alles 8.30. Proua vist elabki hostelis. Hommikul kui hambaid pesen tõmbab tema mitmendat kihti meiki näkku, see ei viita palverännakule.

Mida päev edasi, siis ei tunne enam kõndides jalgu, nii loomulik on ärgata, teha võileib ja kohv, panna kott selga ning minna. 26 km päeva missioonina tundub nohu, see ei taga isegi head und. Tahaks rohkem! Hommikuti on õues 6 kraadi, seljas kõik viimsedki riided, kott kui udusulg. Lõunaks on kõik riided kotti rännanud, kott raske, kere kerge.

Mulle on alati vanad inimesed meeldinud, kohtan kahte USA meest, 75a Jim, kes plaanib teha pojaga kevadel pika camino ja 78a Fred, kes tegi 3a tagasi pika. Mehed silkavad nagu väledad põdrad, natuke rahunen, et äkki elu ei jooksegi mul kohe sõrmede vahelt läbi ja mul on veel mitukümmend aastat. Nad ilmselt tajuvad hästi mu püsimatust ja üks neist ütleb meie teelahkmel: sellest saab üks väga õnnelik mees, kes sind ära taltsutada suudab.

Mõtlen üksi päeva veetes olulistele lausetele, mis on ellu jätnud jälje. Kuniks tunnen, et elu hakkab üle mõistuse käima ja püüan pääsemiseks Frauke kinni. Lähme kärarikkale külafestivalile kerget keret toekamaks muutma. Vahepeal on mõtlemisest pausi vaja.

Külafestival on peaaegu nagu laat meilgi, väikese erinevusega, et grillvorsti ja seaprae asemel on ridamisi pulpoleriaid e. kaheksajala pop-up restorane. Suurtes pottides keevad kaheksajalad, kõrval küpsevad grillil ribid, lõhnad on väga ülevad, aga Frauke pole nõus kombitsat jagama. Lisaks on suur ala pühendatud hobustele – iga külamees müüb oma looma. Mõnele loomale ei meeldi olukord üldse ja kogenud ratsutajana päästab Frauke mind korduvalt kabjalöögist, hobuseid on tihedalt. Põgeneme!

Oleme mitu päeva jälginud seltskonda, kelle kotid on lapsevankris, mida nad kordamööda lükkavad. Kanada prantslased. Liigume Fraukega kahekesi hoogsas tempos ja näeme ees lapsevankri e Trolly rahvast. Püüame nad kinni missiooniga välja selgitada, kui heaks nad ise enda ideed hindavad. Jõudnud neile järgi, korraldame ilma omavahelise kokkuleppeta korraliku segaduse. Frauke lendab peale küsimustega, kelle idee, miks, kus on beebi, kas raske pole, kuidas mäed, kes ehitas jne…ma samal ajal haaran sangast ja palun luba ise mäest üles see kottidest beebi lükata. Terve Trolly pere on nii segaduses, rahuldavad meie uudishimu ja lõpetavad lausega: onju, nüüd see ei tundugi nii veider. Sorry tundub küll, naeru kinni hoides ütleb Frauke mulle: let’s go, Fast! Paneme tempo peale, järgmise kurvi taga oleme juba kõhud kõveras.

Kell 16 jõuame Santiago de Compostela katedraali ette väljakule! Finiš. Pierre, Olaf ja Sofie on veiniga meid ootamas. Terve päeva lootsin, et rada pikeneb ja me ei jõua täna kohale, aga ikka jõudsime. Kohale jõudes ma ka ei taha siin olla, tahaks veel rajal olla. Juba enne lõppu on selge, et see jääb vaid teaser caminoks, enne mõnda pikemat marsruuti. Ja see ei saa tulla liiga kauges tulevikus. Toome oma Compostelad ära, aga see ei anna lõpu-rahuldust juurde. Ikka on puudu. Oleme üksteisele kammkarpide looduslikul teel hankimisega vaeva näinud, õpetanud mänge ja keeli, Olaf teinud camino tattoo, aga see missioon pole lõppenud.

Selliseid inimsuhteid ei teki igapäevaelus. Kui jagad inimesega sama eesmärki, kogemust, tulemust, siis see ühendus, mis tekib on nii vahetu ja kõrvalseisjad ei saa eales sama tunda. Ma olen täielik emotsioonide junkie selles osas. Täiesti veendunud, et võid lugeda raamatuid elamuste kohta ja tunda ennast justkui kõige osana. Aga kui sa päriselt oma käega maad ei katsu, kohti läbi ei käi, hinge kohale ei vii, siis sa ei aima, mis emotsioonidest üldse jutt käib. On olukordi, mis loovad sõnuseletamatu sideme. Purjetamist rasketes oludes julgen ka sideme tekitajana soovitada ; ). Ei pea olema lapsepõlvesõber, et mängida olulist rolli. Pigem on oluline õiged inimesed ära tunda. Siiralt loodan, et näen Frauket oma elus veel.

Võid ju mõelda, et need, kes kõnnivad palverännu rada, mõtlevad palju ja kõik asjad saavad selgeks. Ühel hetkel avastasin, et ma ei mõtle suurt mitte midagi. Näiteks kõnnid ja avastad, et oled 2 tundi mõelnud, kuidas tahaks peatust teha, aga ükski koht pole piisavalt ilus. Kui istuda, siis juba hea vaatega kohas. Tegelesid viimased 2 tundi otsimisega. Siis hakkad mõtlema, mida õhtul süüa tahaks. Ei ole nii, et hakkad kogu oma elu enda ees lahti harutama – kuigi ka neid hetki tuleb, kellel rohkem, kellel vähem. Domineerivad väga primitiivsed mõtted.

Teekond sai kindlalt liiga kiiresti läbi, nii palju kohti, kuhu veel tahaks minna, elada camino elu, jõuda selleni, et on aega mõelda. Lõpus jõudsin alles seisundisse, kus enam kõndimisele tähelepanu ei pööra ja lihtsalt lähed, kepseldes.

Kümnes, viimane päev 29km, Padron-Santiago de Compostela.

1.päev ilma äratuskellata on veider. Taevas on pilves, plaanime kõik koos kell 12 missale minna katedraali. Vaimulik, kes missa laule esitab on ebareaalse madala tugeva ja lummava häälega, haarab mu täiesti endasse.

Tuian mööda linna ringi ja lõpuks suures näljas maandun nurgapealses õllekas, et inimesi vaadata. Kõik sammuvad rõõmsalt linna, tohutu kurbus tuleb, et mina pean ju lahkuma. Magan veidi, et imelik tuju paremaks läheks ja lähme Peregrinos Fantasticos pundiga õhtusöögile. Iga õhtu tellime laua toitu täis ja kõik käib ringiratast. Nagu camino perele kohane. Sakslased on järsku nii õnnelikud, et kodus nad ei saaks eales jagada. Olaf kirjeldab väga ilmekalt kuidas sakslane tellib omale Wiener Schnitzli ja keegi ei või seda puutuda. Meil aga käivad kõik üksteise taldrikus kuidas jumal juhatab. Kui mina ja Pierre selle vabameelsema olukorra tõesti tekitasime, siis aitäh meile, loodan, et sakslased viivad jagamiskultuuri koju sõpradele edasi.

Meie fantastic 5 lendleb viimasel ühisõhtul peale sööki mööda keldribaare ja vanalinnatänavaid täistuuridel. Aitäh mu Camino Family! Kui oleksin päev varem või päev hiljem kõndimist alustanud, oleks mul hoopis teised sõbrad tekkinud…veider mõelda.

Hotellimees uurib, kas tean bussi väljumisaega, mis mind lennujaama viiks. Pööritab silmi kui teatan, et lähen jala, teen väikese ringi äärelinna Decathloni kaudu ja õhtuks olen lennujaamas…..

Give away the perfect life by the dream of freedom.